Pandemoonium

Käed. Nad olid näiliselt puhtad, aga ainult näiliselt, seda ma juba teadsin. Käe tagaküljega keerasin segisti lahti. Püksid räbadel asusin käsi loputama. Seepi läks mitme peotäie jagu ning hõõrumist jagus. Vahekontroll. Käed nina juurde toonuna tabas taaskordne tagasilöök. Lillelõhn oli segunenud vee ja sita lõhnaga ning tulemus oli veelgi grotesksem, kui haljas sitahais. Tundsin maomahla uuesti suhu trügimas. Käte hõõrumine jätkus tulise innuga. Nahk muutus juba hellaks ja punetavaks. Peatasin ürituse, kuid kontroll-nuusutamist enam ei proovinud ning pöörasin pilgu allapoole.

Püksid olid jätkuvalt pooles põlves. Õnneks ei pidanud enam kiiresti kuhugile põgenema. Piinliku keksimisega õnnestus püksid põrandale maha saada ning ennast poti kohale. Võtsin paberi ning suunasin ahtriprakku, kuid paber tuli sitasena tagasi enne, kui praoni jõudis. Pask oli kõikjal. Paber andis tunnistust, et kannikate rõõmus ja rõõsa värv oli kaetud vedela helepruuni roojakihiga. Enne urruauguni jõudmist kulus kena meetri jagu metsa. Pott hakkas juba läbi immutatud paberitega täituma. Tõmbasin vett.

Läbiimmutatud paber ei saanud ometigi head tähendada ka kätele. Urruaugu sanitaarseks muutmine oli alles veel ees. Ülemised randmelihased hakkasid küsimusi küsima — kaua võib üks mees sama liigutust korrata. Kaua.

Ettevõtmise mahtu arvestades pidasin mõistlikuks strateegiliselt läheneda. Informeeritud arvamus viitas käte hügieeni ohtlikule tasemele ning uue pesemisraundi asemel oli vaja hakata jälgede peitmisega tegelema. Keset kogu seda pandemooniumi rändasin ühtäkki oma peas sügisesele nurmele, kus olin ümbritsetud puhtast õhust, loodusest ja õunapuudest. Kaunid, õrnad, peaaegu et meloodilised mõtted. Mõttelõng peatus vägivaldse kriginaga, kui silme ette kangastusid õunad.

Jäljed õuntest. Eos võis välistada stsenaariumi, kus naispere pesukorvist sürpriisi avastaks. Käsipesu, ilma pesurestita. Algus oli rabe. Sisuliselt vee vulisedes sita omavahel kokku hõõrumine. Jälle lillelõhna vee ja fekaali kombinatsioon. See kleepus ninakarvadesse ja tõi endaga kaasa tülgastuse iseenda eksistentsi osas. Läbi raskuste valguse ja võidu poole. Äravoolu ummistavaid sitatükke pidi sõrmega lömastama, et vesi nad alla viiks. Viis minutit ränka tööd ning püksid olid vähemasti näiliselt puhtad. Lõhnakontroll — jumal küll, kas ma juba ei õpi.