Kaunis nagu memme musi

Kaunis on üle sügisese nurme kõndida. Tuul on toonud esimesed kollakad lehed, mis on laskunud rohelisele murule. Viisijupp, ma tahaksin kodus olla, kui õunapuud õitsevad, kumiseb peas, kui korviga õunapuude alla jõuan ja taskust suure sinise IKEA koti välja krahman ja täismõõtu peksan. Aeg on jaablakad kokku korjata. Tänavu on neid rohkem, kui romantiline viisijupp peas tahaks. Selg jäi õite haigeks, aga tehtud ta sai ja kandam ka üle antud.

Nädal aega hiljem kõliseb ema uksekell. Võsukene ukse taga, värsket õunamahla nõudlemas. Kogu majapidamine on mahlateo lõhna täis. Ema naeratus on soe, kui ta osundab 3 liitristele püttidele, mis poolt põrandat katavad.

Tallinn on õudne koht. Kaaslinlaste tagant toimub varastamine nii süüdimatult, et lausa menüüdesse on kavatsused ära trükitud. Kohvikus maksad värske õunamahla lonksu ees 5 eurot, aga vot emalt saad rohkem, kui ära tassida jõuad ja sedagi ainult haigeks kummardatud selja hinnaga. Selg saab pulmadeks terveks, aga vot mahlavaru on nüüd nii, et tolmab. Röövkapitalistid imegu käppa oma 5 eurose hipstermahlaga, õunamahl on iga kodumaa poja põhiõigus.

Ahnelt silmitsesin koju vinnatud saaki ja lõin kohemait esimeselt lähkrilt kaane maha. Aplalt tõstsin klaaspurgi suule ja kulistasin värsket ja puhast nektarit. Suunurkadest tilkus paljale torsole ja sealt isegi natukene kolmandat päeva jalas olevatele veel enam-vähem valgetele trussikutele. Täpselt õige, meeldivalt magushapu ja sugugi mitte liiga palju suhkurt. Eks iga mees on kaaninud januga. Paganama hea.

Kõht mahlast punnis ja rahulolu südames võis päevatoimetustega edasi minna. Riided kenasti selga ajanuna istusin rahumeeli arvuti taha, et teha midaiganes inimesed selle arvuti taga ikka teevad, klõbistada klaviatuuri, liigutada hiirt ja väänata regulaarse intervalliga kärtsuke peeru. Nii need tunnid veerevad.

Kui silm oli juba ekraani kumast parasjagu krõllis tundsin järjekorras ilmselt juba 15ndat peerukest tulemas. Teadjamehena kergitasin ühe kanniserva üles ja surusin takka. Häält ei tulnud, kuid pettumuse asemel tuli midagi muud. Ehmatus.

Ehmatus muutus paanikaks, kui nahk tuharate vahel andis mõista, et seal on midagi niisket tekkinud. Nagu püssipaugust kargasin toolilt püsti ja silmitsesin ainiti tooli. Ei saa olla, aga oli. Toolil vaatas vastu pruunikana paistev niiskuselaik. Katsusin oma perset… mida perset. See katsumine ei pidanud olema ohtlik, mul olid paksud dressipüksid jalas, alukad all. Tõstsin sõrmed nina juurde ja koheselt tundsin maost alguse saavat refleksi. Paanika silmis ja okse kurgus jooksin peldikusse ja kiskusin püksid rebadele. Ei, ei ja veelkord ei!