Egiptimaa

Nagu igale eestlasest proletaarlasele kohane, siis ka minul oli unistus jõuda kõige iidsemasse kohta - Niiluse jõe kallastele, kust kogu inimtsivilisatsioon alguse sai. Seal lõõmab päike ning on selge, et vanajumal Ra jätkuv õnnistus lasub sellel maal. Selle rahva pronksist mõekade otsa takerdusid Hittiite ja mererahvaste väed ning jõesängist välja ulatuvad niiskuskanalid andsid rohket vilja mitte ainult oma rahvale, vaid pikalt ja paljudele. Jumalatena valitsenud vaaraode paleed ja kivilahmakatest sümmeetriliselt laotud nelinurksed hauamonumendid kutsusid. Romantilise säraga silmis astusin lennumasinasse.

Välja astudes lajatas koos kuuma õhuga vastu kohe viisatariif ja paberimajandus, mida kohalikule turismiministeeriumile täitma pidi. Jajah, võinuks põhjalikumalt lugeda neid reisibüroo pabereid. Pidavat olema Hurghada lennujaam, aga tundus nagu Lasnamäe bussiterminal, väike koht rohke tunglemise ja venekeelsete sajatustega. Transfeeribussi jõudnuna tervitas kohalik meid lahkel näol samuti vene keeles. Sovjetid olid Mubaraki suured sõbrad, aga no kurat, siin bussis on koduslaavlaste kõrval ikka puhtaverelised Maarjamaa pojad ja tütred. Rahvusliku uhkuse pihta suunatud alatute solvangute kiuste püsis moraal kõrgena, sest tee bussini oli kulgenud mahedas soojas briisis, palmipuude varjus.

Järgmisel hommikul pidi reisibüroo esindaja briifingule minema, kindlasti mitte, ma lähen õkva basseini ääre kesvamärjukest rüüpama, all-inclusive, tra. Ainult laisad penskarid kuulavad ülehinnatud aktiviteetide pakkumisi, egas õige mees õnge läe, vaid teeb oma diilid kohalike kaamelikaupmeestega ise.

Tuled pandi kahtlaselt varakult ja põhjalikult kustu. Oli soe ja valge, järsku nagu karu perse…augus, kottpime. Baari. Sõber baarmän tervitas mind kui sõpra, sest ma olin tema sõber, kõige suurem sõber vist, sest sõprusele pandi rõhku igas lauses. Võttis kohe südame soojaks. Tore keskealisena sõpru leida, hulka lihtsam kui kodukamarul. Joviaalselt ja hoogsalt tellisin kaks moodsa aja rahvusjooki. Džinn-toonik, jääga.

Baaris mängis vene estraadiklassika, Alla Pugatšova. Seinal ilutses president Abdel Fattah El Sisi portree. Laud oli täispuidust ning põrand marmorist. Päevane päikeselaeng sees, nahk kuum ja tulitav ning valge mehe kombel ikka väärikalt punane, mitte pruun. Džinn jääga käis suus ringi. Krõmpsutasin jääd ja nautisin õhtut.

Piste. Teine piste. Terav. Valus. Kiire. Väga kiire. Kanni kokku surudes tõttasin pooljooksus peldiku poole. Koristajast mööda tormates kuulsin veel kõrvus pasliku soovitust: "Smile, my friend, dont be so serious!" Sünkroon, millega püksid rebadele läksid ning ahter potisirmil maandus, oli tagantjärele mõeldes ikka igati filigraanne sooritus, aga hetkes olles tundsin, kuidas sulgur plahvatusega alistus nagu Ukraina Kahkovka tamm ning sitajõgi pääses valla. Puhas vedelik, või noh mitte väga puhas. Ok, kindlasti mitte puhas. Roojane vedelik. Palju, rohkem, kui arvasin endas olevat. Iga kord, kui tahtsin püsti hakata tõusma tuli veel üks nireturtsatus. Valusööstudele, mis ainult kõhuga piirdudes olnuks ehk teatud rakursi alt vaadatuna isegi lustakad, said endale kaaslase ränga iivelduse näol. Olukord sundis sittumisest pausi tegema, et samasse potti ennast tühjaks roopida. Julgust kokku võttes tõusin hetkeks potilt. Pilt, mis avanes, väärinuks väljapanekut Pompidou moodsa kunsti muuseumis. Potiseinte valge lõuend oli pruuniga kaetud ka äravoolu ääreservast kõrgemalt. Imestus ja õõv kohtusid ning ütlesid, et teos ei ole veel valmis. Roble purskus enam-vähem poti suunal enne, kui tekkinuks võimalus eelnev laar allavoolu saata. Pilt oli groteskne, nagu sõda oleks kabiinist üle käinud. Olemine vaevaline. Külm higi, värinad ja ahastus. Noh, naeratav koristaja, naerata nüüd! Eesmärk oli nüüd ainult üks - kuidagigi oma tuppa jõuda. Komberdasin kabiinist välja ning teadmata, et kas nõrkusest, unustusest või alateadlikust pahatahtlikkusest jäi isegi vesi peale tõmbamata.

Oma bunaglow-taolisesse tuppa vaarudes kohmitses ka seal koristaja. Ta oli rõõmus ja tervitas mind lahkesti, vähemasti ei käskinud naeratada. Nägin välja nagu surm. Lahkudes andis ta teada, et on alati minu teenistuses ning jäi jotsi ootama. Ma olen eestlane, ei andnud ja lõin välisukse tema silme ees kinni. Voodilinadele oli asetatud kaunis rätikust voolitud luigeke, kuid enne, kui voodipäitsele istuda jõudsin, oli vaja minna jälle mujale. Nirin, tilk, nirin, tilk. Splinter oli täielikult otsad andnud. Ma ei saanud enam aru, millal ma situn ja millal mitte. Jalad potiserva poolt suretatud, väsinud ja kurnatud - nii ma seal istusin. Mingi hetk pidi magama minema, aga millal? Õues ja hinges oli pilkane pimedus.

Hommik. Kuidagi olin voodisse jõudnud. Ma ei olnud mina ise. Seis oli närune. Keha all niiskust tundes aimasin, et madratsi seis võib olla veelgi närusem. Veeretasin ennast üle voodi ääre maha ning voodi kõrval põlvitades silmitsesin ainiti pruuni loiku keset lina. Sai selgeks, et miks hais, mis oli saatnud mind kogu õhtu, oli olnud ka unenäos. Ohsamumeie, Püha Pankraatsius ja ristivägi! Sitt ja sitahais olid kõikjal. Kaalusin oma variante. Krahmasin lina voodilt ning viskasin terrassile nutsu. Õnneks oli lina siiski üle poole pasast kinni pidanud ning madrats vähemasti teoreetiliselt päästetav. Rohke seebi ja rätikuga kukkusin madratsit nühkima. Asi läks hullemaks, olin sita lihtsalt laiali hõõrunud. Ehk läheb paremaks, kui ära kuivab. Läksin potile ootama. Nirin, tilk, nirin, tilk, kõik persest ja mitte tilkagi eestpoolt.

Duši all külgedelt sitta maha loputades ja oma elu üle vaagides jõudsin tõdemusele, et vast on ikka paslik see asjaajamine professionaalide hoolde jätta. Haarasin rätiku ning astusin välja. Õhtune koristaja oli ühtlasi ka hommikune koristaja - kas need inimesed üldse magavad? Ta naeratas ja lausus: "Good day, sir!". Vaene mees.

Otsustasin ennast terveks päevaks sündmuskohalt võimalikult kaugele parkida. Territooriumi teises otsas leidus bassu ääres koht, mis oli strateegiliselt lähedal peldikule. Päev möödus rätikute all ägisedes ning peldikupause tehes.

Õhtul tuppa astudes oli sama mees ikka ümbruskonda kraamimas. Pärisorjus on vist veel teema. Ta ei naeratanud enam, kuid vana harjumus sundis teda tervitama. Vastasin Hello ja astusin tuppa. Tuba säras, linad olid uued. Uudishimu sai võitu ja vaatasin ka lina alla. Isegi madrats oli uus. Peen värk, nagu Donald Trump, situd ennast täis ja kõik teevad mõru olukorra juures meelast nägu. Nojah, härrasrahvas ikkagi. See kuradi jää, kraaniveest tehtud, võib-olla nad ongi siin harjunud ennast täis sittuvate valgetega. Palga sees, nagu öeldakse.

Kohalike suhtes peab ikka natukene lugupidamist üles näitama. Otsustasin magama minna selliselt, et asetasin enda alla rätiku ning lisaks sidusin rätiku vööle, nii igaks juhuks. Talupoja tarkusest võtsin mõistagi eelnevalt jalast peenest Egiptuse puuvillast Calvin Kleini trussikud, parem nii. Rätikud olid muidugi valget värvi. Isegi algklasside tasemel matemaatika andnuks vastuseks, et vedelikud on otsas, kuid öösel tulesid süüdates selgus, et ei olnud. Oh, ei, rätikud … linad…ja ausat leiba teeniv, kuid saatuse poolt trööstitud mees - hommikul viib jagatud teekond meid jälle kokku ja siis tervitame taas.