Tualettpaberi filosoofia

Maailmas on kahte tüüpi inimesi: need, kes kontrollivad enne istumist tualettpaberit… ja need, kes on elanud ohtlikumat elu.

### Tunnustus

Parkisin auto Tatari tänava Tommi taverna ette. Reede õhtu, kõik pubi stampkunded olid platsis, liisunud õlle lõhn lõi ukselt vastu ning ruumis valitsev meeleolu oli nii ülev ja reibas, kui hilisemas keskeas kontingendist on võimalik välja pigistada.

Istusin lauda. Enne menüü avamist oli teada, et valikus on rasvane ja veel rasvasem. Kõht korises — selge signaal, et pirtsutamiseks ei ole õige koht. Sõber helistas, et domestiline dispuut tingib tugevat hilinemist. Lauale oli graveeritud, et Jüril on suur. Tellisin pelmeenid. Kahvlit sisse surudes pritsis vedelikku nagu pikalt üles soojendatud daamil magamistoas. Maitsev. Kolesterooli poolt kustutatud aastake elust oli seda väärt. Samas oli paratamatu, et õllekas tekib enesemääratluse osas küsimusi, kui oled ainus, kes lihtsalt kalja libistab, mitte meeste kombel õlut.

Õnneks tuli päästja. Kange põiekas, mida saatsid meeldivad vibratsioonid kõhus. Seadsin sammud peldiku poole. Vanem härrasmees kammis peegli ees oma kolme allesjäänud karva; astusin mööda. Tema kamraad oli kabiinis sooritusega ametis — pingutavad ohked ei andnud alust kahtlusteks. Pissuaar oli vaba. Sinna viis mu tee. Terve päeva jagu vedelat kulda purskus vastu seina ning nagu vanarahvas teab, siis kusi ilma peeruta on ju nagu kepp ilma pauguta. Pauk tuli, detsibellides oluliselt võimsam, kui kohalik esteetika ette nägi: erakordselt järsk ja karge rahmakas kõige tummisemat. Selline, et päraku siseküljed jäid kergelt tulitama. Vaikselt, kuid rahulolevalt seina vaadates tõmbasin luku kinni ja seadsin sammud välja. Kaks pühakoja kaasasunikku astusid välja samal ajal ning üks neist haaras mult nööbist, et kõnetada. Peatusin.

Ta vaatas tunnustavalt mulle silma ja ütles ühe sõna: „Võimas!“

### Tartu mnt bensiinijaama kongress

Reede õhtu, kell läheneb üheteistkümnele. Olen Tartu bussijaamast üle tee asuva Circle K bensiinijaama ees. Sõiduga Tallinnast Tartusse oli kohv jõudnud sinna staadiumisse, kus ta on lõpetanud oma tsiviilteenistuse maos ja taotleb erruminekut. Astun jaama. Kassapidaja vaatab läbi mu olemuse — ta on näinud niisuguseid varem ja ta teab täpselt, kuhu ma lähen.

Vetsuuks on selline, mida tuleb tõmmata, mitte lükata, ja iga inimene proovib esimese korraga valesti. See on rituaalne alandus, mille bensiinijaama arhitekt on meile kinkinud, et me ei tuleks sisse liiga uhkete pööretega.

Kabiine on kaks. Üks on hõivatud ning sealt kostub heli, mis justkui ei kuuluks ühele, vaid meenutab väikest pidulikku kogunemist. Keegi seal sees peab dialoogi, mille teine osapool on tema enda keha, ja keha ei ole nõus tingimustega.

Istun kõrvalkabiini. Eesti vetsuetikett dikteerib, et nüüd peame mõlemad teesklema, et teist ei ole olemas. Aga meie keha ei tunne etiketti. Meie keha tunneb ainult füüsikat. Füüsika ei ole härrasmees.

Üks minut möödub vaikuses, mis on raskem kui valss.

Siis ta alustab. Lühike, kombinatsiooniline, peaaegu küsiv heli. Mis nagu küsiks minult luba. Ma vastan. Mu vastus on pikem, kindlam, jõulisem. Nagu ütleksin: jah, mu kallis võõras, me oleme siin koos, me ei valinud üksteist, aga me oleme nüüd seotud millegagi, mis on ürgsem ja vanem kui me ise.

Tema vastus tuleb kohe. Nüüd on see juba enesekindlam, peaaegu lustlik. Mina vastan. Tema. Mina.

Ma ei tea, kui kaua see kestab. Mõnda asja ei mõõdeta minutites.

Kui ma lõpuks tõusen, käed pesen ja välja astun, möödun kassapidajast, kes ei vaata mulle otsa. Aga ukse juures kohtan teist meest, kes tuleb hetk hiljem teisest kabiinist. Me näeme üksteist esmakordselt. Ta on minust kakskümmend aastat vanem, prilliklaasid udused, kerge higikirme otsmikul, kollane vihmamantel, ja tal on käes Snickers, mille ta on ilmselt ostnud enne sissetulekut ja mille hoidmine läbi kogu protsessi nõudis temalt rohkem tahtejõudu kui Eesti taasiseseisvumine.

Me peatume.

Ta vaatab mind. Ma vaatan teda.

Ta noogutab. Aeglaselt ja raskelt, nagu vana sõdur, kes on tulnud koju samalt rindelt, kuid erinevast kaevikuliinist.

„Olid heas vormis,“ ütleb ta.

Ma ei tea, mida vastata. Ütlen ainsa asja, mis tundub vääriline.

„Sina samuti.“

Ta paneb Snickersi taskusse, läheb välja vihma kätte ja kaob öösse nagu mees, kes teab, et täna õhtul on ta tõesti teinud midagi.

Jää hüvasti, mu kaunis prints!