Pühamast püham! Põhiseaduslik!
3. märts 2026 · 3 min · Marta Soo
Eesti keel vajab elujõulisust kõigis registrites … ka madalas. Rahvaluule, vanasõnad, argikeel ja kuulsad Eesti kohanimed on alati olnud keele selgrooks. Sitablogi on selles traditsioonis sama liini kandja, mis ulatub Kreutzwaldist Kivirähkini.
Algses sitablogis ei pälvinud Kivirähk oma „Kaka ja kevadega“ auväärset kohta juhuslikult. See oli maarahwa ülim tunnustus kirjanikule, kelle nimi oleks võinud ilma selle mainimiseta muidu vabalt allavett triivida. Jääb üle imestada, et UNESCO ei ole tänini lisanud sitablogi vaimse kultuuripärandi nimekirja — seto luule ja kandleviisi kõrvale.
Keel, mida ei räägita kõigis eluvaldkondades, on haavatav ja vaene keel. Kui maarahwas peab sitahuumorit otsima võõrkeelselt, siis on midagi põhjalikult perse läinud ja sama hästi võiksime Pikas Hermannis heisata mõne sitase režiimi lipu. Sitablogi on riikliku julgeoleku küsimus!
Küsimus ei ole ju blogis, vaid selles, kas need elu parimad mõtted, mis potil istudes tekivad (tavaliselt umbes kolmanda minuti paiku, kui pressimine juba päris tõsiseks läheb), on ka järgmisel sajandil veel kaunis emakeelses pruunsuses. Sitablogiga jätkamine ei ole lihtsalt baton — see on tõrviku kandmine. See on olnud liig, et dekaadi jagu on muusad olnud kadunud, konkubiinid varjatud ning suurte kirjameeste sulg vaikinud.
Olukord on sitt, kuid see on meie tuleviku väetiseks! — EW president Lennart Meri
Elagu Eesti! Elagu maarahwas! Elagu sõnnik! Asugem väetama!
Sitablogi 2.0, märts 2026