Piinlik lugu

### Alfons

Alfons läheb avalikku WC-sse, istub kabiini. Järsku kostab kõrvalkabiinist hääl: „Kuule, kuidas läheb?“

Alfons ehmub veidi: „Ee… hästi.“

Hääl: „Mis teed?“

Alfons: „No… istun siin.“

Hääl: „Tore. Kas ma võin su juurde tulla?“

Alfons: „Ok, see on veider. Pigem mitte!“

Vaikus.

Siis sama hääl: „Kuule, ma helistan sulle hiljem tagasi. Mingi veidrik kõrvalkabiinis vastab kogu aeg mu küsimustele.“

### Solarise WC „telefonikõne“

Lähen Solarise keskuse alumise korruse vetsu. See, kus alati on kuidagi liiga vaikne.

Istun kabiini. Kõrval keegi sees.

Järsku hääl: „Kuule, kuidas läheb?“

Mõtlen, et okei… võib-olla mingi sotsiaalne tüüp. „Normaalselt.“

Paus. „Mis teed?“

Ma juba kahetsen oma eluvalikuid. „No… istun siin.“

Siis ta: „Kuule, kas ma võin su juurde tulla?“

Mul käib peas läbi kõik stsenaariumid, üks hullem kui teine. „Ei! Ei, pigem mitte!“

Vaikus.

Siis sama hääl, närvilisemalt: „Kuule, ma helistan sulle hiljem tagasi. Mingisugune vend kõrvalkabiinis vastab kogu aeg mu küsimustele.“