Koondagem read
1. märts 2026 · 2 min · Marta Soo
Seitse tuhat nelisada kümme päeva ehk maakeeli üle kahekümne aasta on möödunud traagilisest hetkest, mil püha üritus seiskus, kanalisatsioon kuivas, prill-laud külmus, paber sai otsa ning sitablogi.blogspot.com vaikis.
Aga meie püha üritus ei saa lõppeda.
Eesti kultuur ja pärimus on pidanud kobama pimeduses liiga kaua. Liiga kauaks on jäänud vaikima rubriik, mis vaikuse asemel kisendab kurb-kaebliku heli järele, mis koos kerge poti kajaga hellalt kõrva paitaks. Autorid, kes tõid meile püha ja õndsa peeruvalguse, on jäänud kadunuks. Keegi meist ei tea, mis neist on saanud. Räägitakse õuduslugusid kroonilisest kõhukinnisusest, uppumissurmast kanalisatsioonivetes, kuid neist ei kosta isegi põrandale kukkuva möödalastud tilga heli.
Aga sitt on väetis — ja väetis kosutab pinnast, mille teerajajad uhke ja rikkaliku roojaga kastsid.
Sest rahvas vajab filosoofiat. Rahvas vajab kunsti. Rahvas vajab eestikeelset meediakanalit, mis julgeks rääkida põhivajadustest, mis ei küsi luba ega oota head hetke. Pruun helk meie silmis ei ole mõeldud tuhmuma.
Sitablogi ei olnud kunagi lugu sitast. See oli lugu elust endast. Poti allavoolu igavene ringkäik peab jätkuma, olgu või läbi septiku!
Sitablogi 2.0, märts 2026